Aktsiaturg on katki ja tahad midagi muud? Äkki kunstikogu?

Eestis galeriid pidav Prantsusmaa juurtega ärimees Dominique Boulanger jagab oma nippe kunstikogu valimisel – ja avaldab need Eesti kunstnikud, kelle teostel on lootust järgneva 10 aasta jooksul ajas raudkindlalt väärtust kasvatada.

Ära maksa asja eest kõrgemat hinda kui see väärt on – see soovitus on justkui omal kohal siis, kui inimene tahab osta aktsiaid, kinnisvara või muud. Aga miskipärast hakatakse rääkima muudest väärtustest siis, kui asi puudutab kunsti ostmist. Oleme ausad: Eestis on juba päris palju inimesi nii rikkaks saanud, et mõne kuulsa kunstniku teose võivad nad koju osta küll. Pealegi, leiab kunstikoguja Dominique Boulanger, pole maailmanimega kunstnike teosed üldse nii kallid, kui tavaliselt arvatakse. „Ma saan osta Wiiralti teoseid Prantsusmaal paarisaja euroga, sest teda seal ei tunta, aga seal on tal palju töid müügis. Aga Eestis peaksin nende eest maksma mitu tuhat,“ tõi kunstikoguja näiteks.

Eesti kunstiturgu peab Boulanger selles mõttes erakordseks, et see on esiteks väike, paljud kunstnikud ei ole välismaa turule pääsenud, aga nende teoste eest makstakse hinda, mis paneb Boulangeri kulmu kergitama. „Muidugi peab kunstnik ka elama. Aga siin on võetud sihikule hästi teenivad inimesed, kes ei ole ise kunstieksperdid, neile öeldakse hind ja nad arvavad, et peavadki noore kunstniku teose eest tuhandeid maksma. Aga no mida sa pärast sellega teed? Ostad mitme tuhandega, müüd pärast mõnesaja või mõnekümne euro eest maha? Kas pärast need kunstnikud kunstilises mõttes ka ellu jäävad? 1990Ndatest on tänaseni Eestis vastu pidanud umbes 15 kunstnikku, kes lähevad ajas paremaks nagu vana vein,“ tõi Boulanger välja.

Miks üldse kunsti osta? Aus vastus on, et siis, kui tahad. See aitab raha väärtust säilitada ja see on investeering, aga ainult siis, kui tead, mida teed, ja õnne peab ka olema. „Mu rahaliselt üks parimaid investeeringuid oli Rezonville’i lahingut kujutava maali (Detaille, 1848/1912) osa ost 2000. aastal. Maksin 2000 eurot, müüsin nelja aasta pärast 39 000 euroga Metzi muuseumile maha. Eestis oli minu jaoks parim investeering 7 Henri Roddi teost,“ ütles koguja. Tegelikult oli rahaliselt üks parimaid tehinguid realiseerimata tehing: ta sai kätte ühe Albert Lebourgi teose 5000 euroga. Talle pakuti selle eest kolm aastat hiljem 390 000 eurot – aga ta keeldus. Ja peale seda hind langes. „Sellega tuleb arvestada, et kui ajad on halvad, siis ei ole kellelegi müüa,“ hoiatas Boulanger.

Kuidas panna alus kunstikogule paarisaja euroga?

Nii nagu aktsiate puhul ei ole tarvis kohe tuhandeid börsile kütta, saab ka kunstimaailmas täiesti häid asju ka üsna odava raha eest kätte.

Kui tahad lihtsalt esteetilist naudingut, osta, mis meeldib. Nii nagu keegi ei keela inimesel osta täiesti põhjakäinud ettevõtte väärtpaberit, pole ka midagi katki, kui satud kunstikogujana teose otsa, mis on ülehinnatud, võltsing või ebalikviidne – kui ta toakaunistusena sobib, on kõik korras ja lisaks on, mida külalistele rääkida. Aga pigem hoidu parasjagu „trendikatest“ kunstnikest, sest nende tööd kipuvad olema ülehinnatud ja mingit investeeringutootlust neist ei saa.

Juhul kui soovid investeerida kunsti kui lisa-rahapaigutusse, siis esita endale need küsimused:

1) kas kunstnik on surnud? Surnud kunstnik on investeeringu mõttes parem kunstnik, sest ta ei saa midagi juurde toota.

2) kas kunstnik on tuntud? Vähemalt üle-Eestiliselt, aga palju parem kui rahvusvaheliselt – tundmatu kohaliku kunstniku teosest on hiljem keeruline kasumiga vabaneda. Välismaal kunsti ostmise juures on veel üks pluss: kui ostad Eestis ja teos ei ole ikkagi see või nimetatud kunstniku oma, oled ise süüdi. Lääne-Euroopas peab müüja andma ehtsusele 10-aastase garantii. Kui siis selgub, et asi ei ole see, mis ta olema peab, tuleb müüjal see vastuvaidlematult tagasi võtta ja raha tagastada.

3) kas seda kunstnikku on jälginud/jälgivad kunstieksperdid või- huvilised, galeriid ja kunstiringkond laiemalt? See suurendab tõenäosust, et turul tegutsevad inimesed, kes oskavad sulle öelda, kas tegu on ehtsa teosega või võltsinguga. Pealegi näitab see, et sul on terve rodu inimesi, kellele pärast see teos maha müüa.

4) kui tahad alustada väiksemate summadega, tasub vaadata joonistuste turgu, seal saab Boulangeri hinnangul hea, tuntud ja surnud kunstniku teose kätte 300-900 euroga. „Sa võid osta kauneid Solavieu või Gascon Coppensi joonistusi sellise hinnaga,“ tõi ta näiteks. Kui nüüd raha juhtub rohkem olema, siis jällegi, heade surnud kunstnike õlimaale võib kätte saada juba 2000-4000 euroga

5) küsi nõu. Nii nagu uut korterit vaatama minnes ei ole kellelgi häbi võtta kaasa ehitajast sõpra, ei tasu ka kunsti ostmisel karta galeriidelt või kunstnikelt sõpradelt nõu küsida. Nõu küsimisega on aga see konks: teised võivad nõu anda, aga otsuse langetab ja seega vastutust kannab ostja.

No aga mida osta?

Eesti kunstnikest peab Boulanger väga heaks Rein Tammiku teoseid, aga viitab, et üldiselt peetakse kunstiringkondades tema loomeperioodi enne seda kui ta Prantsusmaale suundus kehvemaks kui tema hilisemaid teoseid. Ehk: varasemate teoste eest ei pea nii palju maksma kui hilisemate eest.
Veel peab ta hea hinna-kvaliteedi suhtega kunstnikeks Nikolai Kormašovit, Raoul Kurvitzat ja Jüri Kikkat.